Reflections on Linguistic Fieldwork Within Moribund Speech Communities
Kui välitöid harrastavad keeleteadlased on keeleteadlaste hulgas vähemus, need kes teevad välitöid viimaste inimeste juures, kes kõnelevad alauuritud, aladokumenteeritud või üldse mitte dokumenteeritut keelt on veel vähemuse vähemus. Kuigi viimaste aastakümnete jooksul on ilmunud mõned välitöö õpiku...
| Published in: | Études finno-ougriennes |
|---|---|
| Main Author: | |
| Format: | Article in Journal/Newspaper |
| Language: | English |
| Published: |
INALCO
2019
|
| Subjects: | |
| Online Access: | https://doi.org/10.4000/efo.7615 http://journals.openedition.org/efo/7615 |
| Summary: | Kui välitöid harrastavad keeleteadlased on keeleteadlaste hulgas vähemus, need kes teevad välitöid viimaste inimeste juures, kes kõnelevad alauuritud, aladokumenteeritud või üldse mitte dokumenteeritut keelt on veel vähemuse vähemus. Kuigi viimaste aastakümnete jooksul on ilmunud mõned välitöö õpikud, ekstreemsed olukorrad, mis tekivad töötades viimaste keelekõnelejatega, käsitletakse harva olemasolevas kirjanduses. Selles on jutt käesolevad artiklis isikliku kogemuse põhjal, nii välitöödes kui ka konsultandiks olemisest erinevate keelte jaoks – dolgaani ja tuva keeled (mõlemad türgi keelkonnast), Taimõri tundraneenetsi keel (samojeedi, uurali keel) kui ka meithei (sino-tibeti keel) ja tundrajukagiiri keel (isoleeritud keel). Sele artikli üks peamistest eesmärkidest on näidata, kuidas ekstreemselt ohustatute keelte mõiste kunagi ei kata samasuguseid reaalsusi: iga tööväli on unikaalne, ja viiaste keelekõnelejatega töötamine võib tähendada väga erinevaid asju erinevatel riikidel ning esitada väga erinevaid väljakutseid – see, mis toimib ühel alal ei pruugi toimida mujal. Whereas linguists conducting fieldwork tend to be a minority among linguists, linguists conducting fieldwork among the last speakers of an underresearched/underdocumented or even undocumented language are a minority within a minority. Although a number of fieldwork manuals have been published in recent decades, the perspective of fieldwork in extreme sociolinguistic situations such as among the last speakers of a language is usually underrepresented in the literature. It is precisely this perspective which will be presented by shedding some light on personal experiences and challenges from ongoing work on two moribund languages Forest Enets (Samoyedic, Uralic) and Ume Saami (Saami, Uralic). These impressions are contrasted with personal experiences from fieldwork and consultant work on other languages such as Dolgan and Tuvin (both Turkic), Taimyr Tundra Nenets (Samoyedic, Uralic) as well as Meithei (Sino‑Tibetan) and Tundra Yukaghir (isolate). ... |
|---|