| Summary: | Rahvusvaheliste suhete üks põhilisi eesmärke on õppida tundma riikide käitumist ja teha selle põhjal edasiviivaid järeldusi, mis võiks nende tegevusi motiveerida. Kui tavaliselt leitakse, et motivaatoriks on peamiselt materiaalne kasu, siis viimastel aastakümnetel on staatuse uurimine esitanud sellele arusaamale vastuväite. Nimelt eeldab see, et riigid võrdlevad ennast, sarnaselt inimestega, teiste riikidega ning saavad positiivsest võrdlusest nii materiaalset kui emotsionaalset kasu. Seepärast asuvad nad enda positsiooni tõstmiseks staatust otsima. Tavaliselt leitakse kirjanduses, et riikide jaoks on üheks staatuse otsimise peamiseks viisiks liikmelisus rahvusvahelistes organisatsioonides. Seda eriti väikeriikide puhul, kellele need pakuvad võimalust silma paista. Selles uurimistöös leiti, et lisaks lõpptulemusele on staatust võimalik otsida ka protsessi käigus ehk juba erinevatesse rollidesse kandideerimise ajal. Selle teoreetilise argumendi testimiseks teostati erinevate juhtumite meetodi alusel kvalitatiivne võrdlev analüüs, kus vaadeldavateks juhtumiteks olid Eesti kandideerimine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu roteeruvaks liikmeks ja Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks. Analüüsi põhialuseks oli avalike dokumentide, arvamusartiklite ja kõnede kvalitatiivne sisuanalüüs, mida toetasid kaks läbi viidud süvaintervjuud. Uurimistöö tulemusena kinnitati, et nende kahe näite puhul oli staatus oluline motivaator kandideerimisel rollidesse rahvusvahelistes organisatsioonides. Lisaks tuvastati olulise panusena väikeriikide staatuse otsimise alasesse kirjandusse, et sõltumata kandideerimise edukusest, oli juba kandideerimisprotsessis osalemine vahend staatuse otsimiseks. https://www.ester.ee/record=b5506959*est
|
|---|