| Summary: | Käesoleva magistritöö eesmärgiks on selgitada lendorava elupaikades elavate käsitiivaliste liigilist koosseisu, nende seost elupaiga struktuuriga ning võimalikku õõnekonkurentsi lendoravaga. Kuna lendoravad asustavad raieeast vanemaid haavikuid, mis on Eestis õõnerohkeimaks puistutüübiks, võiks eeldada et lendorava elupaik sobib hästi ka nahkhiirtele. Kuna mõlemal juhul on tegemist õõneloomadega võib vanade metsade ja õõnepuude pidevat vähenemisest meie metsamaastikes eeldada nende konkurentsi puuõõntele. Antud uuring viidi läbi 51 loenduspunktis, mis paiknesid hajusalt lendorava esinemispiirkonnas Alutaguse metsades. Uuritavateks tunnusteks valiti liikide arv, nahkhiirte aktiivsus (möödalendude arv ühes tunnis), lendlaste ja pruun-suurkõrva aktiivsus ning habe- ja tõmmulendlase aktiivsus. Uuring viidi läbi 25. juunist kuni 15. juulini (2011), kasutades automaatrežiimil salvestavaid ultrahelidetektoreid. Uuringu vältel koguti 811 kontakti ja kohati vähemalt kaheksat liiki nahkhiiri: tõmmu- ja/või habelendlane (osakaal uuringukohtadest 63%, osakaal kontaktidest 68%), pruun-suurkõrv (18%, 6%), veelendlane (14%, 6%), põhja-nahkhiir (12%, 3%), hõbe-nahkhiir (10%, 0,7%), suurvidevlane (8%, 0,5%) ja vaid ühel juhul kohati kääbus-nahkhiirt (2%, 0,1%). Elupaiga kirjeldamiseks valiti 13 seletavat tunnust, millest kaheksa olid puistut ja viis ümbritsevat maastikku kirjeldavad tunnused. Testitud muutujatest omasid nahkhiirekoosluse liigirikkusele või aktiivsusele olulist mõju neli puistut kirjeldavat tunnust ja kolm maastikku kirjeldavat tunnust. Kui käesolev uuring seati üles lähtuvalt lendorava esinemisest ja I rinde haava vanuseklassist, siis statistiliselt olulist seost nahkhiirte aktiivsuse ja liigirikkusega ei olnud kummagagi. Kuna lendorava elupaikade ja võrdlusalade vahel ei leitud statistiliselt olulist erinevust on tõenäoline, et nahkhiired ja lendoravad ei ole üksteisele õõnekonkurendiks. Küll aga mõjutas nahkhiirekoosluse liigirikkust positiivselt lehtmetsa osakaal ümbritsevas maastikus. Metsanahkhiirte aktiivsus seostus positiivselt puistu varjepaikade potentsiaaliga ja negatiivselt võrastiku mediaankõrgusega. Lendlaste ja pruun-suurkõrva aktiivsus seostub sarnaselt summaarsele aktiivsusele varjepaikade potentsiaaliga ja võrastiku mediaankõrgusega ning lisaks veel positiivselt puistu II rinde täiusega ja negatiivselt metsa tihedusega. Tõmmu-ja habelendlaste aktiivsus seostub positiivselt puistu varjepaikade potentsiaaliga ja üle 60 aasta vanuse metsa osakaaluga ning negatiivselt puistu võrastiku mediaankõrgusega ja okasmetsa osakaaluga ümbritsevas maastikus. Uuring näitas, et haava osalusega vanad metsad on Eesti nahkhiirtele aktiivsusperioodil oluliseks elupaigaks, sest uuringu jooksul kohati 75% Eestis elavatest nahkhiirtest. Samuti järeldati, et nahkhiirtele on olulised vana ja loodusliku metsa tunnused, nagu varjepaikade potentsiaal, puistu võrastiku mediaankõrgus, metsa tihedus ning vana (> 60 a) metsa osakaal ning selgus et puistu tunnused kirjeldavad nahkhiirte aktiivsust paremini kui maastikutunnused. Kasutatud valim oli võrdlemisi väike (n = 51) ning käsitles kindlat metsatüüpi, andes seetõttu ülevaate konkreetses metsatüübis elavate nahkhiirte kohta Virumaal. Metsa-nahkhiirte kaitse seisukohast oleks ülioluline uurida erinevates metsatüüpides elavaid nahkhiiri ning nende seost elupaiga parameetritega. Metsanahkhiirte elupaigaeelistuste tundmine võimaldaks nahkhiirte kaitsel rakendada kaugseire meetodina ka elupaiga mudeleid. The aim of this study was to characterize chiropteran community of flying squirrel habitats. Specifically relationships to habitat and landscape parameters, and possible cavity competition with flying squirrels were analysed. Data were collected from June 25th till July 15th 2011 by using three automated ultrasound bat-detectors (Pettersson D1000X) in 51 mid-aged and old aspen-spruce dominated forests in Alutaguse forested region (North-East Estonia). To assess impacts of flying squirrel presence and stand first layer aspen age on bats species richness and activity, factorial ANOVA was used. Relationships with 13 environmental features (8 stand variables and 5 surrounding landscape variables) were analysed with GLM. In total 75 % of Estonian chiropterofauna species were recorded. The most common species were Myotis mystacinus/Myotis brandtii (frequency of occurrence 63%, species dominance 68%), followed by Plecotus auritus (18%, 6%), Myotis daubentonii (14%, 6%), Eptesicus nilssonii (12%, 3%), Vespertilio murinus (10%, 0,7%), Nyctalus noctula (8%, 0,5%), Myotis nattereri (6%, 2%), and Pipistrellus pipistrellus (2%, 0,1%). Design of the study was based on two factors: presence of flying squirrel, and age of first layer aspen, but neither of these gained statistical significantce in relationships with bat species richness and activity. As flying squirrels presence-absence was not correlated with bats, very probably the species do not compete for same roosts. Bat richness was positively associated with deciduous forest in surroundings. Bat total activity was higher in stands with higher estimated roost abundance, and in stands with lower median height of canopy cover. Myotis spp. and Plecotus auritus were additionally associated positively with fullness of stand second layer, and negatively with forest thickness. Myotis mistacinus/brandtii was additionally correlated positively with presence of old forests and negatively with coniferous forest in surrounding landscape. In conclusion, flying squirrel habitats, and similar ones, with many characteristics of natural forest, have high importantce for bats during summer season. Bats are more related to stand parameters, than characteristics of surrounding landscape. Despite the flying squirrel habitats in Alutaguse forested region constitute a little part of Estonian forests, the study gave valuable novel knowledge about bat communities in Estonian forests. In perspective, studies with more samplings in very different habitat types are necessary to protect forest bats, and to estimate their unknown distribution.
|
|---|