Biological characteristics and restoration of Atlantic salmon Salmo salar populations in the Rivers of Northern Estonia

• Main Author: Kesler, Martin
• Format: Thesis
• Language: English
• Published: 2015
• Subjects: lõhe; lõhilased; loomapopulatsioonid; kalavarud; taastamine; jõed; Põhja-Eesti; salmon; Salmonidae; animal populations; fish stocks; reconstruction; rivers; North-Estonia; dissertatsioonid; väitekirjad; ETD; dissertations; Selle; Hakkas; Atlantic salmon; Salmo salar
• Online Access: http://hdl.handle.net/10062/47494

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone. Lõhi arvukus on drastiliselt vähenenud praktiliselt kogu leviala ulatuses. Põhja-Eestis on lõhi ajalooliselt siginud üheteistkümnes jões, kuid 1990-ndate lõpuks olid populatsioonid säilinud neljas jões. Lõhi arvukuse taastamisel on suurt tähelepanu pööratud noorkalade asustamisele. Käesolevas töös uuriti kasvanduse päritolu lõhi laskujate ellujäämust ja merre rände ajastust võrrelduna looduslike laskujatega. Enamus kaheaastasena asustatud laskujatest rändas merre nädala jooksul peale asustamist. Kaheaastased laskujad asustati jõkke enne looduslikku laskumisperioodi ning nad jõudsid merre siis, kui loodusliku päritolu kalade laskumine merre alles algas. Asustatud üheaastaste laskujate merre ränne oli aeglasem ning selle ajastus kattus suuremal määral looduslikega. Kaheaastaste asustatud laskujate ellujäämus oli jõerände jooksul keskmiselt 44 %, üheaastastel seevastu vaid 19 %. Osa aastasena asustatud kaladest ei rännanud kohe merre, vaid jäid järgmise kevadeni jõkke ning laskusid siis üheaegselt koos looduslike kaladega. Klassikaliseks näiteks lõhi asurkondade kadumisest on Purtse jõgi. Jõe valgala asub põlevkivi kaevandamise ja töötlemise keskmes. Põlevkivitööstuse tulemusena suri kohalik lõhipopulatsioon välja. Veekvaliteet hakkas paranema 1990-ndatel ning esimest korda märgati Purtse jões kudevaid lõhisid 2005. aasta sügisel. 2006. aastal tabati Purtse jõest samasuvised tähnikuid, millest järeldub, et lõhi suutis jões looduslikult sigida. Uuringu tulemustest järeldub, et kui looduslike populatsioonide taastamisel tagatakse head sigimis- ja elutingimused on lõhi võimeline sigimisalad taasasustama. Jões elavad lõhitähnikud on enamasti paikse eluviisiga, talvitudes jõesuudmetes või jõega ühenduses olevates sobilikes järvedes ning laskudes alles piisava suuruse saavutamisel kevadeti merre toituma. Antud töös dokumenteeriti esmakordselt tähnikute sügisene allavoolu ränne Läänemere lõhijõgedes. Kuigi senine teaduskirjandus väidab, et sügiseti allavoolu rändavad tähnikud ei ole veel soolases merevees elamiseks kohastunud, näib, et riimveelise Läänemere lahtede madal soolsus ei ole lõhi noorjärkudele füsioloogiliseks takistuseks. Kirjeldatud nähtus on tõenäoliselt omane teistelegi Läänemere madala soolsusega piirkondadele. Viimases uuringus hinnati immuunreaktsiooni tugevust. Immuunreaktsiooni tugevuse ja tähniku suuruse vahel ilmnes oluline negatiivne korrelatsioon. See tulemus on mõnevõrra vastuolus üldise arusaamaga, et suurematel noorkaladel on parem ellujäämus ning üldine kohasus. Uuringust tuleneb, et tulevikus jõgedesse asustatavate noorkalade käitumine ja mõõtmed võiks olla sarnased kohalike looduslike kaladega. The abundance of Atlantic salmon has declined throughout its range. Originally salmon populations existed in eleven North Estonian rivers and by the end of 1990s there remained only four. To recover the abundance of salmon a great emphasis has been directed to hatchery rearing and releases of juveniles to wild. First study of this thesis compares the sea entry timing of the hatchery reared and wild smolts. Majority of the 2-year old smolts migrated to the sea within a week after the release. Reared 1-year smolts have slower migration rate and their sea entry time coincided more with the wild smolts. During the freshwater period the survival rate of 2-year old smolts was 44 % and 19 % for the 1-year old. Some released 1-year old fish stayed in the river for a year and migrated to the sea a year later and their sea entry coincided with wild smolts. Original salmon population in R. Purtse went extinct due to the pollution from the oil shale industry. The water quality in the river started to improve in the 1990s and the first spawning salmon were identified in 2005. In 2006 young-of-the-year parr were found from the river and this clearly proves that the salmon is able to naturally reproduce in R. Purtse. This demonstrates that salmon is quickly able to repopulate suitable habitats on their own. Third paper shows that part of salmon parr migrate downstream to the sea also during the autumn. Parr are not physiologically adapted to live in the saline environment; however the low salinity of the Baltic Sea is not a physiological barrier. The final paper the immune response of salmon parr. The parr had a negative correlation with the immune response and size. This result is somewhat contradictory to the general perception that the larger juveniles have better survival and the hatcheries should produce juveniles that are similar in size and behavior to wild fish.